“Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.”
Antoine de Saint-Exupery “Väike Prints”.
Hea koerasõber!
Tore, et oled sattunud meie kodulehele, aitäh. Loodame, et leiad siit üht-teist huvitavat lugemiseks ja ka silmailu pakkuvaid fotosid meie neljajalgsetest sõpradest!
Alates 2007.aastast elavad meie peres täieõiguslike pereliikmetena Berni Alpi karjakoerad ja leonbergerid. Mõlemad tõud on meile väga südamelähedased ja seda eelkõige oma võrratult sõbraliku iseloomu, nakatava elurõõmu, kauni karvase kasuka ning pilkupüüdva välimuse tõttu. Aretuse poole pealt oleme aga otsustanud jääda vaid Berni Alpi karjakoerte juurde. Sellest, kuidas iga koer täpselt meieni jõudsid, oleks neist igaühel oma lugu rääkida… Alguse sai kõik aga Fipsust, kes oli meie jaoks nagu loteriivõit igas võimalikus mõttes ning tekitas meis püsiva sõltuvuse bernikate vastu. 🙂
Siinkohal aga tahaksime pisut pikemalt peatuda hoopis ühel valulisel teemal, millega iga südamega koertega tegeleja peab tänapäeval kahjuks vastu tahtmist aeg-ajalt ikka ja jälle kokku puutuma .
Laias laastus võiks öelda, et on olemas kolme liiki kasvatajaid. Esimesed on nn. professionaalsed kennelid, kus on palju (eelkõige emaseid) koeri, kas siis isiklikus-või enamasti siiski pigem kaasomandis, harrastatakse pidevalt näitustel käimist ning kasvatatakse regulaarselt pesakondi. Vahel moodustab see nende inimeste jaoks suurema osa elust ja teatud juhtudel ka sissetulekust, aga kõike tehakse reeglina head aretustava silmas pidades.
Teine tüüp kasvatajaid on nn.asjaarmastajad, kes on kuidagi pool-kogemata selle “suure asja” sisse sattunud ja seda peamiselt tänu oma suurele koera-armastusele või mingile erilisele õnnelikule juhusele. Aretuse poole pealt tahavad nad täita kõik vajalikud tingimused (ja rohkemgi veel) ning lähtuda seejuures eelkõige ja ainult oma koerte parimast käpakäigust. Üldjuhul tehakse seda kõike lihtsalt entusiasmist ja uue vahva kogemuse saamise nimel ja seetõttu võiks iseloomulikuks motoks lugeda lauset: “Pigem vähem, aga paremini!” Mitmetest headest asjaarmastajatest võiks soovi korral kindlasti saada ka professionaalsed kasvatajad-kui neil selleks piisavalt aega ja tahtmist jätkuks, aga enamasti sinna pürgima ei hakatagi, kuna see tooks kaasa piisavalt palju muutusi nii elukorralduses kui ka suhtumises koertesse, kes on ja jäävad nende jaoks vaid suurteks sõpradeks ning asendamatuteks pereliikmeteks. Seetõttu piirdutaksegi ainult väheste loetud pesakondadega, mis kasvatatakse üles iseenda siiraks rõõmuks ning protsessi nautimise eesmärgil. Ka meie kuulume siia tinglikusse alajaotusesse! 🙂
Kolmandat tüüpi kasvatajaid aga ei tahaks tegelikult kasvatajateks nimetadagi, sest tegu on sisuliselt “kutsika-vabrikutega”, mis toodavad aastast aastasse (ja samade koertega) üha uusi ja uusi (paberiteta) pesakondi. Seejuures ei ole neile tähtis mitte mingisugused head tavad ega aretuserinõuded, vaid nende inimeste peas keerlevad vaid mõtted loodetavast teenimisvõimalusest. Siinkohal olgu märgitud, et aretuserinõuete täitmine pole üldsegi teab mis raske ettevõtmine, vaid nõuab lihtsalt natuke aega ning mõningast investeeringut, kuid eelkõige ja iseenesestmõistetavalt tervet ja tõustandardile vastavat koera. Kui pidada silmas asjaolu, et lähtuda tuleks eelkõige ja ainult meie armastatud tõu parimast tulevikust, tuleks valida järglaste saamiseks siiski ainult tõustandardile vastavad ja terved koerad. Kuna nii bernidel kui ka leodel võib esineda päris mitmeid geneetiliselt edasipäranduvaid haigusi, siis oleks ju igati mõistlik kasutada aretuseks ainult kontrollitud tervisega koeri. Samuti tahaksime ilmselt kõik omada ilusa välimiku- ja hea iseloomuga sõpra. Kahjuks kohtab aga järjest enam olukordi, kus paaritatakse igasuguseid suvalisi, s.h. ka omavahel lähi-suguluses olevaid koeri. Viimasel ajal on teatud ringkondades suhteliselt levinud ka pidevalt ühe ja sama isase koera kasutamine, olgu too siis kas enda-, naabri- või lihtsalt hea tuttava koer. Mugav ja odav tõesti, aga kas ka õige??? Loomulikult on nende kutsikate müügihind odavam kui teistel kasvatajatel, sest ära jäävad ju kõik “mittevajalikud” kulud terviseuuringutele, näitusereisidele, samuti sõidukulud ilusa ning terve isase juurde. Aga ka risk saada endale haige, “berni-taoline” kutsikas, on reaalselt vägagi suur ning koera hilisemad ravikulud võivad lõpuks osutuda kümneid kordi suuremaks kui eeldatav kutsikaostuhind. Võimalusest uuest sõbrakesest paari aasta jooksul üldse ilma jääda ja sellega kaasnevast südamevalust ei tahaks me pigem rääkidagi…
Seega mõtleme, mida me ise teeksime juhul kui meie pere rahaline seis ei võimaldaks kohe ja praegu osta korralikult kasvatajalt tõupaberitega kutsikat?
Variante on tegelikult kaks:
Esiteks- me koguksime senikaua raha kuni suudaksime seda endale lubada
ja teiseks- kui koera-isu on ikka väga suur, läheksime varjupaika ja valiksime endale sealt meelepärase kutsi, kellele tahaksime rõõmu valmistada ja oma hoolt ning armastust jagada.
Mida me aga kohe kindlasti EI teeks- mitte mingil juhul ei ostaks me kutsikat “kutsika-tootjalt”, sest me ei tahaks mitte ühelgi tingimusel toetada tema ebaeetilist ja vastutustundetut “ärilist” tegevust nii koerte kui ka nende tulevaste perede suhtes! Ainult iseenda teadlikkust tõstes ning oma tegutsemisega teistelegi eeskujuks olles saame pisutki võidelda selliste häirivate nähtustega meie ühiskonnas, sest senikaua kuni leidub turgu taolistele kutsikatele, neid ka paraku kõigele vaatamata kuskil “toodetakse”.
Siin oleks nüüd mõttekoht igale kutsikasoovijale…
Õigeid ja õnnestunud valikuid soovides,
Pille ja Urmas
